Väärikas elu ja lapsed

Miks sa ei läinud kontserdile, kuhu linnavalitsus sind kutsus küsisin oma tädi käest,  kes oli veidi üle 70 kena vanem daam. 
Ma ei taha.
 ??? 
Ma ei taha minna kontserdile, kus on koos kõik minu sugused vanad inimesed. Ma tahan minna sinna, kus on noori ja lapsi ja mehi,  naisi -  tavalisele kontserdile. 
Siis tuligi mul tunne kastidest. Keegi ehk mäletab Peeter Tooma lauldud "Väiksed kastid linna serval", nüüd on see hoopis teises värvingus meie elus tagasi või polegi siit lahkunud.

Me oleme ehitanud oma elu kastidesse ja ei saa aru, miks me võõrandume. Sünnib ja elab inimene kogu elu Nõmmel,  ehitanud siin, loonud aia, kasvatanud lapsed näinud nende uute perede ja lastelaste sündi ja siis kui vanaks jääb poleks teda nagu vaja. On eriolukordi ja raskelt haigeid aga tavaline vanainimene peaks saama elada oma eluajaga loodud kodus või vähemalt oma kodurajoonis, kohalikus vanadekodus, et ei tekiks vanale inimesele eriti talumatut miljöö muutust ja sõbrad, sugulased ka lähemal, viimane mõte ei pärine minult vaid Vaba Tallinna Kodaniku Mustamäe kandidaadilt, mida ma väga toetan aga ikkagi räägiksin kooselu teemal edasi.

Laps sünnib ja juba mõeldakse, kuidas temast lahti saada, see tähendab lasteaeda saada. Aga ise kasvatada? Vanemad ei otsi võimalusi last ise kasvatada, vaid otsivad võimalusi nende saatmiseks võõra tädi kätte kasvatada,  teiste samavanustega koos, sest ühiskonnas levitatakse arvamust, et vanemad on ju nii rumalad, et ei oska midagi õpetada. Küsin, milleks nad koolis käisid, miks raiskame raha tasuta kõrgharidusele, kui need inimesed oma lapsigi kasvatada-õpetada ei oska? On olukordi, kus on vanematel
madalad palgad ja noored ei tule välja oma rahadega kui ainult üks töötab siis on see arusaadav. Enamikus tahetakse hankida luksuslikku elamist, autot jm ja lapse seisukohalt tähtsusetut ja heaolu hankimise juures unustatakse  lapse turvalisus. Lapse meelest on ema, isa oma kodu see garantii, õigus ema või isaga kodus olla, mitte tema sealt varakult ära viimine. Veel on vanavanemaid, kes on terved aga tööd ei saa, hoiaksid meeleldi lapselapsi, siis võiks asja lahendada veel väikese tasuga riigi poolt, kus vanaema hoiaks lapselast, mida enamus teeb heameelega niisamagi, kuid kui oleks veel hinnatud riigi poolt lisatasu andmisega?

Kui ema jätab enda ja lapse ilma emotsionaalsest tihedast kontaktist lapsepõlves, millised inimesed me siis kasvatame ja imestame vägivalla üle koolides. See tuleneb just sellest puudusest olla hoitud ja armastatud oma kodus, see on alateadlik hilisem käitumine.
 Meie töötav põlvkond on omaette seltskond, kes saab enamikus endaga hakkama, kuid ühiskond teeb nagu ajupesu, naised karjääri tegema, tegija mees on kalli auto ja luksusliku elamisega aga õnne see ju ei taga.

Meie ühiskonnas suunatakse arusaama nii, et lapsed lasteaeda ja vanemad vanadekodusse, täiesti muretult. Ma ei ole psühholoog. Usun, et nemad oskaksid paremini sõnastada, kuidas mõjub põlvkondadele selline omaette kastides elamine ja kuivõrd vaeseks muutub just aktiivsem osa elanikkonnast seda ise taipamata ja siis tulevad omade asemele psühholoogid, sest kellelegi peab kurtma ja abi otsima ja ühiskond on kindel, et seda ei saa omade käest. Kodu- lasteaia kast, kooli kast, ülikooli kast, töökast, vanadekodu kast ja viimane kast, tore rida, kas pole? See võiks olla hoopis ühiselt elatud elu kõigis oma aegades.

Eesti pole Ameerika, mida meile elustiiliks pakuti. Meie oleme väikerahvas ja selle säilimine on võimalik ühisel jõul, kui me ei ehita oma liikmete vahele kunstlike seinu. Me ei suuda üksteist üle seina  toetada aga just toetamist me kõik vajame, et mitte pidevalt stressis olla. Eesti ühiskond on elanud varem teisiti. Tavapärane on olnud, et elati koos põlvkonniti ja aidati üksteist pidevalt nii oli kombeks, seda peeti heaks tavaks. Ei ole inimeste arusaam veel muutunud sedavõrd, et ei tahaks lähedasi üldse näha, ma ei väida, etselliseid üldse pole.

Inimesi on erinevaid on päris üksikuid, kellel pole muud võimalust kui vanadekodu ja on õnnetuid lapsi, kes elavad lastekodus. Iseasi, et Eestis praegu ei tohiks olla ühtegi lastekodu ja lastetud pered võiksid võtta neid kasvatada, mitte maksta tohutuid summasid oma lapse saamiseks ja siis ka ebaõnnestuda. Miks Eestis on ikka veel lastekodud pole minu teema uurida, sest eriala on mul teine, aga kui nad on siis oleks minu meelest üks asi võimalik korraldada. Kodutud lapsed ja vanadekodu võiksid asuda näiteks kahel pool ühte parki. Need vanadest, kes soovivad suhelda lastega võivad seal jalutada ja äkki leiavad mõned lapsed endale vanema sõbra, vanainimene väikese sõbra, kellega oma mälestusi jagada. Võimalik, et lapsed võiksid koguni abiks käia vanadekodus. See oleks suur abi mõlemale poolele, sest nii omandaksid lapsed tõelised elukogemused.

Tulles alguse juurde tagasi, ma ka ei tahaks näha vanana ainult omavanuseid, sest nii muutub inimene tuimaks ja virilaks ja maailm oleks nagu selle  koha peal seisma jäänud. Miks on vanainimesed tihti vaatamas akna peal? Välja enam minna ei saa, tihti haigus ei luba aga elu tahab inimene näha, reaalselt toimivat elu.Ma väga tahaksin, et hakkaksime selle üle mõtlema. Mõtlema vana inimese väärtusest, kõik ei kirjuta memuaare aga palju võivad nad elu tundmaõppivale lapsele anda on sõnadetagi selge ja ma ei räägi siin ebanormaalsetest erandites vaid normaalsetest inimestest.

Hea kui ühiskond st meie taipame hakata põlvkondi ühendavaid üritusi toetama, et avastaksime kooselamise rõõmu ja meil oleksid toredad lapsed ja väärikas elu.