Kellel ja kus on hea elada?

Maailm on muutumises juba XXI sajandi algusest.

Me mäletame ju sajandivahetust, mida meile siis öeldi, kas mäletate?

Mida tähendab jõuda teisele tasandile. Arvutimänge teate?
 Kes ei mängi on ikka kuulnud.

Enammängitavad on ikka kellegi hävitamise mängud.
 Kas olete vahel mõelnud, miks see üldse nii on, miks just peab kedagi hävitama, miks on nii vähe mänge, kus koostöö annab võidu.

 Olen arvutimängudes täielik võhik, tean ainult seda, mida mu lapsed on vahel rääkinud. Miks on koostöömänge vähe või nende mängude nõudlejaid nii vähe?

Koostöö on kellegi hävitamiseks küll olemas. Kasvatus, sa pead olema kõige parem, miks?

Sa pead olema kõige tugevam, miks?

Sa pead olema kõige halastamatum, miks?

Sa pead olema kõige ükskõiksem, miks?

 See pole sinu mure, miks?

 Ära tee sellest välja, miks?

Ära ole nii emotsionaalne, miks?

Kui meis on kaastunne ja hoolivus, ei tähenda see seda, et peaksime laskma ennast kurjalt ära kasutada. Euroopa vallutatakse ilma ühegi sõjata lihtsalt siia suunatud massidega ja tänu sellele, et unustame, kuidas tunneb ennast siis meie oma rahvas, kuidas säilib meie keel või kultuur kui meid sunnitakse õpikutest, raamatutest  välja võtma meile omaseid väljendeid ja käituma sissetulijatega nagu imikutega, kes ei tea mis nad teevad ja kus on? Kaitseme ikka neid kes tegelikult kaitset vajavad. Teeme enne korda oma tagahoovid ja alles siis vaatame kas ja kuidas teistega on. me ei võida seda hiilivat sõda kui me ei hooli kõigepealt oma rahvast.

Ehk mõtleks selle üle ja hakkaks lõpuks mõistma, et meie kõigi ellujäämine siin maal oleneb koostööst ja ka sellest, et mõista, iga jupike maad on siin maakeral antud mõne rahva hoida ja seda peavad hoidma need rahvad, kellele see on usaldatud ja kes sajandite vältel on tunnetanud nende maade siserütmi ja oskavad seda kaitsta ja hoida. Küsigem uutelt tulijatelt, miks nad oma maad ei taha hoida ja arendada, kõik ei tule sõja eest ära.

See ei ole hea kui aafriklased oma maa maha jätavad, kes seda siis kaitseb ja hoiab? See, et nad siin veidi õpivad ja asju teada saavad on hea aga meie maa rütmi nad ei tunneta, see lihtsalt on nii seatud ja sellepärast peavad nemad ehitama seal ja meie siin. Meil pole õigust neid ära kasutada ja neile seeläbi siin odavat tööd pakkuda, see on nende petmine ja maa petmine.

 Nad peavad minema oma kodu üles ehitama ja meie oma. Nii saame külastada hiljem huvitavaid erinevaid paiku, kus elavad endaga rahulolevad inimesed, kes on oma riike edasi viinud, arendanud ja see on see, mis võlub, mitte meile mõistmatu kultuuri toomine meie õuele, mis siia ei sobi ja mis teeb õnnetuks nii meid kui neid.
Mõelgem selle üle.

Oh kombeid, oh aegu!

Teatrikuu sai just mööda ja kõik toimunu jääb ajalukku.

 Jagatud on auhinnad aga hinge jääb kripeldama küsimus, kas me nii kõrgelt haritud ja kultuursed inimesed mõistame ikka, mis on millal kohane? 

Väga huvitav etendus oli teatri auhindade jagamise gaalal ja samas masendav Eesti Vabariigi aastapäeval. Need olid nagu öö ja päev.

Räägiks veel korra kavast vabariigi sünnipäeval ja mida sellest oodatakse.

Ma ei tea, kas No99 teatriinimesed tahtsid eesti rahvale kohta kätte näidata ja pakkuda nn elitaarset kunsti selleks, et inimesed tunneksid ennast rumalatena või oli asi hoopis vastupidi. 

Üks seltskond ei saanud aru, millisele üritusele ta esinema tuleb? 

Asi pole ju ainult rahas.

Oma sünnipäevale ei kutsu me inimesi, kes ei oska käituda. Me ei taha rikkuda kõigi külaliste tuju. Me ei räägi sünnipäevadel halbadest asjadest ja õnnetustest, sest me tahame veidigi lõbutseda ja hingata ning rõõmu tunda, et oleme olemas, oma inimestest sellest, et meil on ka mõttekaaslasi ja sõpru.

 Oleks ju õige veider kui hakkaksime sel ajal aastat kokku võtma rääkima kõigist ebaõnnestumistest jne, mis meeleolu siis tekkiks ja siis hakkaks küllatulnutele sõnu peale lugema, mis hästi ja mis halvasti nende tegemistes meie arvates. 

Me tuleme kokku, et veidi oma igapäeva rutiinist välja tulla rõõmustada koguda jõudu järgnevateks päevadeks.

Vabariigi aastapäeval püütakse eelnevalt seda meeleolu luua läbi auhindade ja teenetemärkide jagamise ja siis äkki viimasel kõige pidulikumal õhtuhetkel valatakse meid üle solgiga.Näidatakse näpuga , et vaadake millised tegelikult olete kuigi ka see on ühe seltskonna subjektiivne arvamus.

Millegipärast järgitakse riietuses hoolega etiketti, samas esitatav kava riigi aastapäeval nagu mingit etiketti järgima ei pea.Omal ajalöeldi ikka , et viisakas seltskonnas ei räägita poliitikast ja rahast. Miks võib vabariigi sünnipäev olla äkki teistmoodi üritus aga mitte lihtsalt rõõmupidu koos heade asjade meenutamiseta.

Ka presidendi kõnest oodatakse, et ta kellelegi ära paneb ja seda sünnipäeval!

Selleks on ju hoopis teine aeg ja koht. Õige on siis rääkida saavutustest. Miks oodatakse midagi muud? 

Väga loodan, et tulevikus ei näe me enam selliseid etendusi, mis oma üleolevas toonis külalisi ja kogu rahvast alandada püüavad ja väliskülalistele ammugi arusaamatuks jäävad. 

Ei pea inimesed pidulauas lugema mingeid tingmärke ja vihjeid ehk peaksime ikka kinni elementaarsest viisakusest ja etiketist ka neis asjades ning õpiks ka lihtsalt rõõmustama.

Lisan juba eelmisel aastal avaldatud kirja. Siis ei tahetud sellest eriti kuulda, nüüd hakkab inimestele ja ka valitsevatele pärale jõudma millest rääkisime.

Avalik pöördumine: pagulasprobleemi peab lahendama Aafrika Liit Kümme Eesti õppejõudu, ühiskonnategelast ja ettevõtjat saatsid valitsusele ja riigikogule avaliku pöördumise, milles märkisid, et Aafrika pagulasprobleemi peab lahendama Aafrika Liit ning Eesti juhtide ülesanne peaks olema selle seisukoha selgitamine rahvusvahelisel tasandil. Pöördumisele on alla kirjutanud Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar, pedagoog  Urmas Heinaste, antropoloog  Jako Kull, rahvamees  Emil Rutiku, infotehnoloog Tarmo Kaldma,  publitsist Georg  Kirsberg ning ettevõtjad  Alger Tammiste, Tõnu Teeveer, Mati Väärtnõu ja Viktoria Lukats. Postimees avaldab pöördumise teksti täismahus: Tunneme sügavat muret Euroopa lõunapiiri lähedal, naabermandritel Aafrikas ja Lähis-Idas, puhkenud terrorismi, sõjategevuse ja inimkaubanduse pärast, mis ebaadekvaatse immigratsioonipoliitika tõttu on viinud rahvastiku enneolematule põhjasuunalisele invasioonile. Euroopa Liidus on juba mitmed pika ajaloo ja kõrgeltarenenud kultuuridega riigid võõramaalaste sisserändamisest tõsiselt kannatada saanud ning varasem liigoptimistlik ja ülitolerantne «multikulti»-ideoloogia on tunnistatud läbikukkunuks. Eri riikide ja kultuuride  mõõdukas läbikäimine ja  mitmekesisus on ühiskonna arenemiseks soodne, aga väljakujunenud etnilise struktuuri ja elulaadi segipaiskamine on kogu inimtsivilisatsioonile, eriti aga väikestele rahvusriikidele, hukatuslik. Nii nagu hoitakse elurikkust ehk biodiversiteeti, on vaja kaitsta ka inimkooslusi ülemäärase segunemise ja väljasure(ta)mise eest! ÜRO ja Euroopa Liit (EL ehk EU) ei ole kuigivõrd suutnud ohjata vohama hakanud korralagedust ja pidurdada illegaalsete «abistajate» tegevust tuhandete inimeste stiihilisel väljarändamisel neile võõrastesse kohtadesse, koguni võõrale mandrile. Olukord on muutunud lausa absurdseks: millegipärast peetakse  pagulaskriisi lahenduseks kümnete ja sadade tuhandete lõunamaalaste üleminekut hiiglaslikult Aafrika mandrilt ja Lähis-Idast kümme korda väiksemale põhjamandrile. Ja seda olukorras, kus «tillukeses» Euroopas valitsevad lõunast tulejatele klimaatiliselt ebasobivad tingimused ja elanikkondade vahel on väga suured kultuurilised, usulised, rassilised ja geneetilised erinevused! Millegipärast ei ole nähtavasti isegi kõne alla tulnud «aabitsatõde»: pagulasprobleemi lahendust tuleb otsida ja leida eelkõige põgenike kodumandritel, näiteks Mustal mandril, kus tumedanahalised inimesed on juba nahapigmendi poolest miljoneid aastaid elama kohastunud. Sellel mandril on 2001. aastal  loodud Aafrika Liit (AL ehk AU), kuhu on koondunud 54 riiki. Mainitud liidu eesmärgiks on tagada Aafrikas demokraatia, inimõigused ja jätkusuutlik majandus. AL põhimõteteks on sätestatud riikide suveräänsus, solidaarsus, koostöö ja vastutus sõja ja näljahäda vastu võitlemise eest. AL peakorter paikneb Etioopia pealinnas Addis Abebas ja tähtsaimateks võimuorganiteks on AL Assamblee ja Panaafrika Parlament.  AL eesistuja on alates 30. jaanuarist 2015  Zimbabwe president  Robert Mugabe. Eesti esimene suursaadik Aafrika Liidu juures on  Paul Teesalu, kes asus ametisse 22. aprillil 2013. Aafrika on klimaatiliselt soodne ja loodusvarade poolest rikas hiigelmanner. Nii eetika ja turvalisuse tõttu kui ka majandust, kultuuri, religiooni ja rahvuslikku eripära arvestades, on lubamatu mahitada Musta mandri elanikkonna massilist väljarännet kodumandrilt. AL peab ise oma raskustega hakkama saama (selleks see liit ju loodigi!) ja hakkamasaamine on sellele ühendusele lausa aukohuseks!  Mõistame, et meie suurel naabermandril on ajaloolistel ja muudel põhjustel toimetulekuga raskusi, aga Eesti ja teised EL liikmesriigid saavad abistada sobival viisil – mitte võõraste enda juurde võtmisega, vaid neile kodukohas või selle naabruses ÜRO, EL, Punase Risti ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel abi andmisega. See on tulutoov mõlemale poolele – abistajaile palju odavam ja abistatavad, omakorda, saavad kodukohaks riigid, mis Aafrikast ja Lähis-Idast kultuuriliselt, usuliselt ja geneetiliselt lähedasi elanikke abirahade ja külalisspetsialistide toel meeleldi vastu võtavad. Lugupeetud Eestimaa juhtkond! Palume selgitada EL ja AL valitsustele, et elanike massiline väljaviimine Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse on lubamatu ja mõlemale poolele kahjulik tegevus ning soovitage/nõudke pagulasprobleemi lahendamist ainuõigel –  kodumandrite tasandil! Allikas: http://www.postimees.ee/3266899/avalik-poordumine-pagulasprobleemi-peab-lahendama-aafrika-liit 

Make Money Online : http://ow.ly/KNICZ

Järgmine kord räägime kuskil kaubanduskeskuse riiulite vahel...

Väike armas veinituba kesklinnas, kus müüakse  kvaliteetveine, viiakse läbi veinikoolitusi ja kus on mõnus veidi istuda kaugel kaubanduskeskustest,  mille aura ja mühin sind segaks. Mõnus lõõgastushetk mõne  hea sõbra seltsis.

Kokkutulnud seltskond tutvub kunstiga, mida viljeletud aastatuhandeid. Teadmised, käsitööst veinide valmistamisel, maitsete peensused, nüansid, mis neid mõjutavad. Laual põlevad küünlad õhus evib meeldivat veiniaroomi. Maitstakse, proovitakse suupistete sobivust, arutatakse reisielamusi ja maitseelamusi. Koht kuhu mahub 12  inimest meeldivalt paari tundi veetma ja siis lausub koha omanik, et järgmine kord räägib ta meiega ilmselt kuskil marketi riiulite vahel. Appi! Esimene reaktsoon, selle peale.

No muidugi,  Tallinna eksperiment 6 kuuks, palju väikeettevõtjaid saab veel hävitada. Üks  saksa turist, kes külastas Eestit  ja Tallinnat, mitte esimene kord, ütles, et eriti meeldivad talle meie väikesed kohvikud ja veinitoad, mis on nii omanäolised, mille sarnast ta mujal kohanud pole.

See, et Eesti käsitööline ei mahu enam kesklinna laatadele ja jõululaadal laiutavad ettevõtjad, kelle kaup on pärit kõikjalt, ainult mitte Eesti ettevõtjalt, on ju normaalne, sellega toetab keskerakondlik linnavalitsus " kohalikku" ettevõtjat kõvasti, sest kui sa ei saa midagi teha siis sa ei tee, seega puhkad, oled eluga "rahul" ja kui sa pole just juhi positsioonil,  võid isegi pöörduda töötukassasse ja saad  leivarahagi, mida hing veel igatseb.

Selle asemel, et keelustada alkoholi reklaamid ja piirata suurte alkoholipoodide teket, mida nagu seeni peale vihma viimasel ajal kasvab, hakkame piirama just alkoholi tarbimise kultuuri õpetavaid asutusi kaasa arvatud restoranid, mis tundub üldse rumaluse tippsaavutusena arvestades, et pühapäeviti seal vaid turistid, kel puhkus, tavaliselt aega veedavad.

Nagu meile tuntud Yana Toom kunagi Orsendi otsesaates mainis on eestikeelsete õpikute tegemine liiga kallis, parem oleks venekeelsetele üle minna, see viimane on  minu lisa. Milleks meile väikesed Eesti meistrite töö-  kojad, väikesed galeriid, väikesed veinitoad. See kõik on liiga kallis. 

Igasuguse kultuuri säilitamine, elus hoidmine on kallis ja ometi vara, ilma milleta kaotame näo ja järgnev põlvkond hakkab vaatama ja otsima seda mujalt.

Eksootika idamaadest, sest oma kultuuri ei tunta. Austame haloweeniga ameeriklaste rituaale surnute mälestamisel, mis meie rahvale võõras. Meil on selleks oma kombed, samas unustame tähistada Mardi ja Kadripäeva, mis meie rahval just kõige pimedama kuu värvikamaks tegemiseks välja mõeldud ja millega käib kaasas lõbus mäng, karneval ja head soovid,  jõu andmine järgnevaks aastaks.

Keset meie Lauluväljakut peame vene pühi ja unustame enda omad pidamata. Tahaks raputada eesti inimesi ja öelda, lugema õppisite aga kas ka mõtlema, mida öeldakse ja kirjutatakse. Matemaatika peaks olema loogika aine aga õpetatakse tuupimise teel ja siis ongi pidevad loogikavead ka väga tuntud inimeste poolt.

Räägime pidevalt, et vajame riigis uut jõudu ja, et vana ei vii meid enam edasi aga kui ühele ettevõtjale esitasin samas veinitoas küsimuse, miks ta siis ei vali mõnda uut jõudu, päris uusi inimesi, kes esitanud asjalikud, arvestustega plaanid, oma alal tugevad isiksused, kuid üldsusele tundmatud, sain vastuseks, et tahan valida neid, kes midagi ära teinud, et näha oleks. Täielik loogika puudus. Kuidas on  võimalik ära teha, kui sa ei lase neil näidata ega teha, sest sa  ei vali neid ja lähed oma mugavat rada? Valid vana tuntud ja hambutuks muutunud variandi.

Enamus eesti inimestest tegutseb nagu kaval uuendusi kartev ärijuht pannes uue leiutise kiiresti kalevi alla ja töötab aegunud seadmetega või toodab ajast arust seadmeid lattu, ilma mingit kasu saamata. Kuna enamus valijad on vanemaealised siis tehakse valikuid oma lastele ja lapselastele ja nemad põgenevad meie valikute tõttu välismaale, sest nad ei taha elada ja töötada meie valitud süsteemis.

Kas poleks aeg mõtlema hakata ja võitlust alkoholiga alustada just sellest, et keelustada nende müük suurtes poodides välja arvatud mõned kerged veinid ja õlu. Kanged alkoholid väikepoodi, mille lahtiolekuaeg                  on kella 10- 19.

Eksperimendid  väikeettevõtjate kallal tuleks lõpetada. Raekoja platsil oleval jõululaadal peab normaalse rendiraha eest müüa saama Eesti väikeettevõtja üle kogu Eesti, et Tallinna rahval ka oleks huvitav ja tahtmist sinna vaatama minna. Praegu on see puhtalt Tallinna linna valitseva suveniiri müüjate  ja teiste taoliste ettevõtjate käes, kes jäävad kaugele meie rahva kultuurist ja selle pakkumisest. Lisaks annab see välismaalastele täiesti vale signaali ja muide ka kohalikele muulastele. Alles kuu aega tagasi pidin kohalikule venekeelt kõnelevale noorele mehele seletama, et merevaik ei ole Eesti rahvuskivi ja näeksin meeleldi, et matrjöškade ees oleksid sildid vene suveniir.

Tulevik peaks olema meie kätes, millise tulevikume siis valime?

Miks ikkagi alkohol.

Ilus laupäevane sügispäev lasi meil Nõmme turu juures rääkida inimestega ja tutvustada omi mõtteid, kuidas tahame, et elukeskkond Nõmmel muutuks. Teiste seas, kellest mõned  oma muret kurtma tulid, astus minu juurde üks meeldiv vanem naine, kes olles mind ära kuulanud veidi eemale jalutas ja siis jälle tagasi tuli sõnadega, et tal mure hinge peal ja tahaks sellest kellelegi rääkida ning jutustas alljärgneva loo rõhutades, et see on temaga hiljuti juhtunud lugu, mida ta endas kannab ja kuidagi rahu ei saa. Lugu ise järgmine..

Ühel päeval teel poe poole astus tema juurde umbes 10 aastane poisike, kes küsis, kas tädi ei tahaks temaga pudelisisu jagada.
 Lisan siia, et tegu oli kena soliidse inimesega, mitte sellisega,  kellest võiks midagi eeldada.
Olukord oli nii kentsakas, et naine küsis, mis seal pudelis on?

Vein muidugi, oli vastus.

Küsimusele, miks poiss seda tarbida tahab vastas too, et muidu ei kasva minust meest.

Kes seda ütles, küsis naine

Mees, kes talle pudeli ostis.

Miks mees talle pudeli ostis.

Sest temal oli raha.

Kes raha andis?

Vanemad.

Kas nad andsid raha veini ostmiseks.

Ei, maiustuste ostmiseks aga poe juures olnud mees ütles, et miks ta maiustusi ostab, nii ei kasva temast meest ja tegi ettepaneku ostame veini.

Võttis poisi raha ostis veini jõi ostmise tasuks pool pudelit ära ja läks minema soovitades poisil seltsilist otsida, kellega koos ülejäänud ära juua.

Lugu on lausa uskumatu, kuid pole alust kahelda selle naise sõnades. Temas rääkis tõeline mure tulevase põlvkonna pärast. Edasi kulges asi nii, et poisile selgitas naine, miks asi halb ja ehk ta järgmine kord ostab omale kommi aga minu vestluskaaslast vaevas mure, et miks on nii palju alkoholi müügikohti ja seda  ka koolide läheduses, kus neid tegelikult olla ei tohiks.

 Usun, et kui mõtlete järgi siis meenub teilegi palju poode, mis asuvad koolide ligidal ja müüvad ainult alkoholi. Miks peab olema kõrvuti mitu alkoholipoodi on ka arusaamatu. Olukord, kus tehakse tobedaid määrusi on Nõmmel, keset väljakut seistes, näha korraga kolme alkoholipoodi aga ei ühtegi noorte toredat koosolemise kohta, peosaali, kuhu võiks ka alaealine tantsima minna või seltsis mänge mängima. Millised jõud on sellise elu väljasuretamise taga ja kui lõpuks polegi mõistusega inimesi, kes asju ajada suudavad, kas selline perspektiiv on meie riigile tõesti vajalik.
Lastepargis istub alailma joodikute kamp, kes klapitab omavahel pea igapäevaselt aga lapsi sinna parki küll saata ei saa, kuigi plats välja ehitatud, sama on emapargiga, kus nad arvatavasti ema terviseks aina joovad ja teised nõmme kodanikud püüavad sealt ringi minna ning nii on ka teiste väikeste rohealadega. Miks see nii on? Sest joomine nüüd avalikus kohas lausa lubatud ja normaalsed inimesed peavad järjest enam koduseinte vahele sulguma, kui seda näha ei taha.

Nõmme keskset väljakut ümbritsevad väljasurnud suured hooned. 20 aasta jooksul pole suudetud sinna elu sisse puhuda. Joodikutel on kus olla aga nõmme noortel pole kuskil olla. Varem korraldasid noortele tantsu ja klubiõhtuid koolid. Neil on ilusad saalid ja võimalused, kuid turvalisem on mitte midagi teha.

 Mingil ajal korraldati noortele tantsupidu kelll 12 päeval, mis on täiesti arutu, kui pidada silmas, et tegu on noortega mitte lasteaia lastega, kes lastehommikule tulevad. Tookord mõtlesin, et mulle oleks see omal ajal küll solvav ja pole ime, et ettevõtmine välja suri. Aga meil on ju ööklubid ja milleks siis mõelda neile alaealistele, vahtigu kodus arvutis.

Unustatakse ära üks asi, et need on meie ühiskonna praegused liikmed ja need, kes seda tulevikus peavad edasi viima ja tahavad tunda ennast selle kogukonna täisväärtuslike liikmetena.

See vanem daam, kellega rääkisin oli mures järgneva põlvkonna pärast. Alkoholi muret pole nii tema kui minu suguvõsas praegu ja ometi oli tal küsimus, miks on nii palju alkoholipoode ja miks asuvad nad koolide juures. Kui asjast edasi mõelda siis tekib mul üldse küsimus, miks on alkoholi monopol erakätes kui see toob suurt tulu ja riiklikult juhituna võiks raha laste huvihariduseks kasutada selle asemel, et  joodikuid ravida ja teiseks kellaaegade ja müügikohtade määramine. Muide joomine tekib ka täiskasvanute seas sellest, et teha pole midagi. Korteris elav mees, kui seal kõik korras, mida peaks tegema peale teleri vaatamise, kui raha vähe? Iga hobi on kallim kui viinapudel ja nii ta ostab siis pudeli. Kus on kohad, et lähed teed lõbu pärast puutööd, metallitööd mängid mõttemänge ilma rahata? Mina sellist avaliku kohta ei tea. Küsimus jääb ja lahendusi peab hakkama kiiresti otsima kasvõi kogukonna siseselt.

IMED ON MEIE TEHA

 Kuidas juhtub nii, et tavalised asjad imeks muutuvad?
 Ilmselt kui neid asju saada pole.

Enne Eesti taasiseseisvumist, nõukaajal oli ime kui said poest kogematta kätte (lausa naerma ajab) bulgaaria rohelise herne konservpurgi või assortiikompoti konservi jpm. täiesti tavalist igapäeva kaupa. Alles aasta tagasi avastasin, et olin selle päris unustanud, et siis oli see ime. Siis oli palju igapäevaseid asju ime staatuses.

Õnneks oli inimeste valmidus sellest välja tulla nii suur, et kui ainult väike võimalus tekkis, (enam polnud majaomanik riigivaenlane) hakkas sündima imesid igas Nõmme aias. Iga päev mööda tänavaid käies võisid avastada, et siin ja seal on tekkinud uus veranda või kerkis vana ja koleda maja asemel uus ja räämas  nõukaaegseid koledaid aedu  asuti uute omapäraste  vastu vahetama. Minu isa, kes korralikku aeda ehitas sai kõigilt näägutada, et mis kaitseala ta rajab, tegi korraliku võrkaia, tolle aja kohta liiga mõistliku. Praegu ringi vaadates polegi see enam ime. 20 aastaga on ära harjutud paljude asjadega. Olles neid mitmeid imesid üle elanud tundus mulle kummaline  inimeste reaktsioon minu kujutlusele eelmises artiklis, toimivast väikelinnas. Olen ise väiksemas linnas Prantsusmaal mõnda aega elanud, no imeline oli. Unistada ju võib, arvas nii mõnigi, kellega rääkinud olen.

Kui asjadest näitlikult rääkida siis pange tähele kuidas poliitikud tegutsevad. Näljasele leivatüki ulatanud inimene tundub lausa inglina aga mis siis kui see nn. ingel ongi see, kes teid tegelikult näljas hoiab ja kui temal  on teid vaja siis ulatab ta leivatüki ...
Umbes sama on lugu Nõmme keskväljakuga. Olles harjunud Nõmmel selle igavusega ei usu keegi, et siin võiks olla ilus, lõbus, mõnus ja tore olemise koht, kust ei pea kesklinna sõitma, sest kõik on koha peal olemas ja elu - lõbustuste - kultuuri- keskkond loodud. Kas sellise keskuse sünd oleks ime või on lihtsalt kellegi tegemata töö ära tegemine?

Nõmme on aedlinn, kus on väikesed pargid, mis võiksid olla nagu imed, ilusad aga mida näeme? Hea, et purskaevud taastati aga seda aastaid tagasi ja edasi on seisnud kõik samamoodi.

Naise skulptuur kesk Nõmmet ajab mind alati naerma peale seda kui kuulsin, et see on emale pühendatud. Praegu näen ma seal küll ühte mahajäetud naist või kõige enam aednikku, sest kui ema siis, kus on need lapsukesed seal ümber,  üks, kes purskaevu ääres vees mängimas, teine kuskil pargi serval jalgu kõigutamas kolmas pingi all autoga mängimas ja veel, kas teie käest küsiti, tahate te seda skulptuuri siia või hoopis mingit muud tänapäeva põnevat tehnikat arvestades uut tehnikaimet? Mina tahaksin, et enne küsitaks ja ausalt.
Mina seal ema ei taju aga midagi tehti ja minu meelest jäeti pooleli. Oleks see ime kui täiendataks nii, et ideest aru saaks ja hea idee saaks algmõtte tagasi ja pargid jälle korda?

Jõulukuusk on üldse nagu absurdikomöödia. Naerma ajas see kui omal ajal vist üle 2 meetri pikkune linnaosa vanem käis mingi räsida saanud poole meetrise kuusehakatise peal süütamas Nõmme linnaosa jõuluküünalt. Kas selliste asjade ümber korraldamine oleks ime? Arvan, et oleks loomulik.
Nii me arutamegi omi asju isekeskis.
 Olen kohanud inimesi, kes ütlevad, et neid poliitika neid ei huvita, saamata aru, et ka see kas minna vanni või dušši alla on  poliitika. Need on meie valikud, mida me tahame. Meie valik on, kas tahame  kohalikku inimest, kes midagi asjadest teab on mingilgi linnaosa puudutava teemaga kursis ja teab, mida peab tegema.  Meie valik on, kas linnaosa ise otsustab oma rahade kasutamise üle, kuhu, millal jne.
 Teil on valima minnes võimalus  valida, eriti kohaliku elu tasandil, kes teie asju koha peal ajab ja selle pärast peab valima minema igaüks, et omada õigust pärast protestida kui pole nii nagu räägiti ja lubati. Valima minematta jätmine tähendab jälle tunnistada teiste valikuid ja ennast kõigi tuulte räsida jätta. Kui enamuse saavutavad need, kes midagi muuta ei taha siis meie paar vastuhäält ei saavuta midagi. Meid peab saama  rohkem.
 Mina otsustasin kandideerida, Viktoria Lukats 874 Nõmmel, valimisringkond nr 6, just seetõttu, et jälle oleme arutamas asju sõprade seltsis, kus probleeme tihti püstitatakse aga lahendust kodulaua taga  ei leia.  Järelikult peab kogukond ühinema ja valima tulija peab mõistma, et asi sellega ei lõppe, vaid te peate ise oma kodu paremaks muutmiseks kaasa lööma ja jõuliselt märku andma, et tahate teistsugust keskkonda ja seda mitte ainult Nõmmel vaid üle Eesti.
 Imede loomine on meie endi käes! Tuletan meelde raamatut Aleksander Grini "Purpurpunased purjed," kus see eriti hästi välja tuli.
Soovin teile häid valikuid. Sellest sõltub teie laste ja meie riigi elu. Imed on meie teha.

NÕMME EESTI VÄIKEETTEVÕTJATE PEALINNAKS.

Eesti väikeettevõtjal on Eestis raske läbi lüüa. Enamuses tullakse kuidagi ots - otsaga kokku aga see võiks olla teisiti.Väikeettevõtja ei vaja ainult idee teostamise toetust vaid võimalust seda ideed müüa. Eestis tehakse imelisi asju, toodetakse toitu, mida näeb ainult laatadel. Olen ise 20 aastat väikeettevõtja ja tean neid muresid hästi.
Nõmme oleks ideaalne koht väikefirmadele kaupade ja teenuste pakkumiseks, seda on näidanud väga aktiivne Nõmme Avatud Väravate üritust, mida on edukalt  läbi viinud Loov Nõmme. Koondades väikeettevõtted ühte kohta tuleb nii mõnigi asi odavamalt kätte. Selleks on vaja linnavalitsuse tuge, mida saab pakkuda vaid see linnavalitsus, kus töötavad spetsialistid ja kelle käsutada on kohaliku maksumaksja poolt laekunud raha.

Kujutlege korraks Nõmme keskset väljakut, mille ääres kõigi akende taga on väikesed toredad poed, kust võib osta ainult Eestis toodetud väikeettevõtjate kaupa! Milline põnev võimalus vastanduda kesklinnale! Vastukaaluks kesklinnas soositud ja valitsevatele  matrjoškadele, kuigi matrjoška pole Vene vaid Jaapani leiutis, kuid Venemaa on selle oskuslikult üle võtnud, lisaks merevaigule ja ei tea, kust toodud vanalinna  majadega ehitud keraamikale oleks meil  E e s t i   k a u b a k e s k u s  Nõmmel. Asudes kesklinnale lähedal, saab turismibussid suunata Nõmmele, sest siin on ainult Eestis toodetud kaup ja toit, mida väikettevõtja ei saa müüa suurtes keskustes, kellega on raske kokku leppida, sest minu kogemus näitab, et korruptsioon ei ole sealgi võõras teema, kuid turist oleks Nõmmest vaimustuses ja loodan, et ka kohalik elanikkond.

  Tallinnna Raekoja laatadel müüdav Eesti kaup on kallis,  sest pindade hinnad sunnivad tootjatel tegema sellised hinnad, mis ostmiseks on sobivad teiste riikide kodanikele. Ka Nõmmel on äripinnad kallid, kuid siin on võimalik teha kokkuleppeid, millest võtaks kolmanda osapoolena osa ka kohalik linnaosavalitsus. Linnaosavalitsus peaks tegema küsitluse, mida on Nõmmel vaja  ja kõige vajalikumad ja huvipakkuvamad teenuste ja kaupade pakkujad võiksid saada toetust samamoodi nagu saavad transpordifirmad, omades sealjuures häid kasumeid ja mille poolest iga teine Eesti asja ajaja ettevõtja kehvem on? Väike hotell, ujula jõusaal, annaks võimalusel nii mõnelgi ettevõtjal siin vajadusel peatuda ja peale tööd lõõgastuda.

Selline  Eesti väikeettevõtjate keskus võimaldab laiendada meie praegust kultuuri ja kunstielu Nõmmel.Tuua siia rohkem teatrietendusi ja filme uuesti panna tööle kunagine kinosaal ja kõik need tondimajad. Siia saaks rajada noorte kohviku ja diskokeskuse. Elu edenemine aitaks taastada pargid, mis  kurvalt ootavad peremehe kätt, et nende ilu ja metsaõhku saaks nautida jalutama tulnud turistid ja nõmmekad. Hakata tegema jälle välikontserte olemasolevas kõlakojas. Kui muusikast ja teatrist rääkida, siis Nõmmel on kaks muusikakooli, kes võiksid oma kontserte meile pargis anda ja veel on meil suurepärane Nõmme Gümnaasiumi saal, kuhu osteti korjanduse abil kallis Estonia klaver ja kus toimub häbematult vähe kontserte nõmmekatele, kui pidada silma, milline klaver seal on!

Kas mäletate sellel aastal välietendust Nõmmel? Mina mitte, aga miks? Nõmme kevade raames tehti moeshow aga siin võiks teistelgi aegadel mõni moeetendus olla, ka nõmme koolinoortel on põnevaid ideid. Ikka ja jälle tahan korrata, et Nõmme teismeline peab saama siin aega viita ja tantsu lüüa, mitte korra aastas vaid pidevalt. Nõmme kinoõuel võiks talvel olla Nõmme jõulumaailm koos liuvälja suure kuuse ja muu huvitavaga. Kindlasti näeksin avatud kunstnike ateljeesid ja ilusat kunstisaali. Väikettevõtluse toomisega Nõmmele saab alguse muutuste jada, kui me kõik oleme sellest huvitatud ja kuskilt peab alustama.
Koos toimides võib palju korda saata.

Nõmme on ideaalne kivilinna lähedane väljasõidu koht ja siin võiksid väikesed kohvikud olla rahvast täis, sest kõik töötab ümberringi ja väljasureva keskuse asemel näeksime elavat keskust ning inimestel tekib  võimalus ja tahe siin töötada ja noortel siin edasi elada.