Järgmine kord räägime kuskil kaubanduskeskuse riiulite vahel...

Väike armas veinituba kesklinnas, kus müüakse  kvaliteetveine, viiakse läbi veinikoolitusi ja kus on mõnus veidi istuda kaugel kaubanduskeskustest,  mille aura ja mühin sind segaks. Mõnus lõõgastushetk mõne  hea sõbra seltsis.

Kokkutulnud seltskond tutvub kunstiga, mida viljeletud aastatuhandeid. Teadmised, käsitööst veinide valmistamisel, maitsete peensused, nüansid, mis neid mõjutavad. Laual põlevad küünlad õhus evib meeldivat veiniaroomi. Maitstakse, proovitakse suupistete sobivust, arutatakse reisielamusi ja maitseelamusi. Koht kuhu mahub 12  inimest meeldivalt paari tundi veetma ja siis lausub koha omanik, et järgmine kord räägib ta meiega ilmselt kuskil marketi riiulite vahel. Appi! Esimene reaktsoon, selle peale.

No muidugi,  Tallinna eksperiment 6 kuuks, palju väikeettevõtjaid saab veel hävitada. Üks  saksa turist, kes külastas Eestit  ja Tallinnat, mitte esimene kord, ütles, et eriti meeldivad talle meie väikesed kohvikud ja veinitoad, mis on nii omanäolised, mille sarnast ta mujal kohanud pole.

See, et Eesti käsitööline ei mahu enam kesklinna laatadele ja jõululaadal laiutavad ettevõtjad, kelle kaup on pärit kõikjalt, ainult mitte Eesti ettevõtjalt, on ju normaalne, sellega toetab keskerakondlik linnavalitsus " kohalikku" ettevõtjat kõvasti, sest kui sa ei saa midagi teha siis sa ei tee, seega puhkad, oled eluga "rahul" ja kui sa pole just juhi positsioonil,  võid isegi pöörduda töötukassasse ja saad  leivarahagi, mida hing veel igatseb.

Selle asemel, et keelustada alkoholi reklaamid ja piirata suurte alkoholipoodide teket, mida nagu seeni peale vihma viimasel ajal kasvab, hakkame piirama just alkoholi tarbimise kultuuri õpetavaid asutusi kaasa arvatud restoranid, mis tundub üldse rumaluse tippsaavutusena arvestades, et pühapäeviti seal vaid turistid, kel puhkus, tavaliselt aega veedavad.

Nagu meile tuntud Yana Toom kunagi Orsendi otsesaates mainis on eestikeelsete õpikute tegemine liiga kallis, parem oleks venekeelsetele üle minna, see viimane on  minu lisa. Milleks meile väikesed Eesti meistrite töö-  kojad, väikesed galeriid, väikesed veinitoad. See kõik on liiga kallis. 

Igasuguse kultuuri säilitamine, elus hoidmine on kallis ja ometi vara, ilma milleta kaotame näo ja järgnev põlvkond hakkab vaatama ja otsima seda mujalt.

Eksootika idamaadest, sest oma kultuuri ei tunta. Austame haloweeniga ameeriklaste rituaale surnute mälestamisel, mis meie rahvale võõras. Meil on selleks oma kombed, samas unustame tähistada Mardi ja Kadripäeva, mis meie rahval just kõige pimedama kuu värvikamaks tegemiseks välja mõeldud ja millega käib kaasas lõbus mäng, karneval ja head soovid,  jõu andmine järgnevaks aastaks.

Keset meie Lauluväljakut peame vene pühi ja unustame enda omad pidamata. Tahaks raputada eesti inimesi ja öelda, lugema õppisite aga kas ka mõtlema, mida öeldakse ja kirjutatakse. Matemaatika peaks olema loogika aine aga õpetatakse tuupimise teel ja siis ongi pidevad loogikavead ka väga tuntud inimeste poolt.

Räägime pidevalt, et vajame riigis uut jõudu ja, et vana ei vii meid enam edasi aga kui ühele ettevõtjale esitasin samas veinitoas küsimuse, miks ta siis ei vali mõnda uut jõudu, päris uusi inimesi, kes esitanud asjalikud, arvestustega plaanid, oma alal tugevad isiksused, kuid üldsusele tundmatud, sain vastuseks, et tahan valida neid, kes midagi ära teinud, et näha oleks. Täielik loogika puudus. Kuidas on  võimalik ära teha, kui sa ei lase neil näidata ega teha, sest sa  ei vali neid ja lähed oma mugavat rada? Valid vana tuntud ja hambutuks muutunud variandi.

Enamus eesti inimestest tegutseb nagu kaval uuendusi kartev ärijuht pannes uue leiutise kiiresti kalevi alla ja töötab aegunud seadmetega või toodab ajast arust seadmeid lattu, ilma mingit kasu saamata. Kuna enamus valijad on vanemaealised siis tehakse valikuid oma lastele ja lapselastele ja nemad põgenevad meie valikute tõttu välismaale, sest nad ei taha elada ja töötada meie valitud süsteemis.

Kas poleks aeg mõtlema hakata ja võitlust alkoholiga alustada just sellest, et keelustada nende müük suurtes poodides välja arvatud mõned kerged veinid ja õlu. Kanged alkoholid väikepoodi, mille lahtiolekuaeg                  on kella 10- 19.

Eksperimendid  väikeettevõtjate kallal tuleks lõpetada. Raekoja platsil oleval jõululaadal peab normaalse rendiraha eest müüa saama Eesti väikeettevõtja üle kogu Eesti, et Tallinna rahval ka oleks huvitav ja tahtmist sinna vaatama minna. Praegu on see puhtalt Tallinna linna valitseva suveniiri müüjate  ja teiste taoliste ettevõtjate käes, kes jäävad kaugele meie rahva kultuurist ja selle pakkumisest. Lisaks annab see välismaalastele täiesti vale signaali ja muide ka kohalikele muulastele. Alles kuu aega tagasi pidin kohalikule venekeelt kõnelevale noorele mehele seletama, et merevaik ei ole Eesti rahvuskivi ja näeksin meeleldi, et matrjöškade ees oleksid sildid vene suveniir.

Tulevik peaks olema meie kätes, millise tulevikume siis valime?

Miks ikkagi alkohol.

Ilus laupäevane sügispäev lasi meil Nõmme turu juures rääkida inimestega ja tutvustada omi mõtteid, kuidas tahame, et elukeskkond Nõmmel muutuks. Teiste seas, kellest mõned  oma muret kurtma tulid, astus minu juurde üks meeldiv vanem naine, kes olles mind ära kuulanud veidi eemale jalutas ja siis jälle tagasi tuli sõnadega, et tal mure hinge peal ja tahaks sellest kellelegi rääkida ning jutustas alljärgneva loo rõhutades, et see on temaga hiljuti juhtunud lugu, mida ta endas kannab ja kuidagi rahu ei saa. Lugu ise järgmine..

Ühel päeval teel poe poole astus tema juurde umbes 10 aastane poisike, kes küsis, kas tädi ei tahaks temaga pudelisisu jagada.
 Lisan siia, et tegu oli kena soliidse inimesega, mitte sellisega,  kellest võiks midagi eeldada.
Olukord oli nii kentsakas, et naine küsis, mis seal pudelis on?

Vein muidugi, oli vastus.

Küsimusele, miks poiss seda tarbida tahab vastas too, et muidu ei kasva minust meest.

Kes seda ütles, küsis naine

Mees, kes talle pudeli ostis.

Miks mees talle pudeli ostis.

Sest temal oli raha.

Kes raha andis?

Vanemad.

Kas nad andsid raha veini ostmiseks.

Ei, maiustuste ostmiseks aga poe juures olnud mees ütles, et miks ta maiustusi ostab, nii ei kasva temast meest ja tegi ettepaneku ostame veini.

Võttis poisi raha ostis veini jõi ostmise tasuks pool pudelit ära ja läks minema soovitades poisil seltsilist otsida, kellega koos ülejäänud ära juua.

Lugu on lausa uskumatu, kuid pole alust kahelda selle naise sõnades. Temas rääkis tõeline mure tulevase põlvkonna pärast. Edasi kulges asi nii, et poisile selgitas naine, miks asi halb ja ehk ta järgmine kord ostab omale kommi aga minu vestluskaaslast vaevas mure, et miks on nii palju alkoholi müügikohti ja seda  ka koolide läheduses, kus neid tegelikult olla ei tohiks.

 Usun, et kui mõtlete järgi siis meenub teilegi palju poode, mis asuvad koolide ligidal ja müüvad ainult alkoholi. Miks peab olema kõrvuti mitu alkoholipoodi on ka arusaamatu. Olukord, kus tehakse tobedaid määrusi on Nõmmel, keset väljakut seistes, näha korraga kolme alkoholipoodi aga ei ühtegi noorte toredat koosolemise kohta, peosaali, kuhu võiks ka alaealine tantsima minna või seltsis mänge mängima. Millised jõud on sellise elu väljasuretamise taga ja kui lõpuks polegi mõistusega inimesi, kes asju ajada suudavad, kas selline perspektiiv on meie riigile tõesti vajalik.
Lastepargis istub alailma joodikute kamp, kes klapitab omavahel pea igapäevaselt aga lapsi sinna parki küll saata ei saa, kuigi plats välja ehitatud, sama on emapargiga, kus nad arvatavasti ema terviseks aina joovad ja teised nõmme kodanikud püüavad sealt ringi minna ning nii on ka teiste väikeste rohealadega. Miks see nii on? Sest joomine nüüd avalikus kohas lausa lubatud ja normaalsed inimesed peavad järjest enam koduseinte vahele sulguma, kui seda näha ei taha.

Nõmme keskset väljakut ümbritsevad väljasurnud suured hooned. 20 aasta jooksul pole suudetud sinna elu sisse puhuda. Joodikutel on kus olla aga nõmme noortel pole kuskil olla. Varem korraldasid noortele tantsu ja klubiõhtuid koolid. Neil on ilusad saalid ja võimalused, kuid turvalisem on mitte midagi teha.

 Mingil ajal korraldati noortele tantsupidu kelll 12 päeval, mis on täiesti arutu, kui pidada silmas, et tegu on noortega mitte lasteaia lastega, kes lastehommikule tulevad. Tookord mõtlesin, et mulle oleks see omal ajal küll solvav ja pole ime, et ettevõtmine välja suri. Aga meil on ju ööklubid ja milleks siis mõelda neile alaealistele, vahtigu kodus arvutis.

Unustatakse ära üks asi, et need on meie ühiskonna praegused liikmed ja need, kes seda tulevikus peavad edasi viima ja tahavad tunda ennast selle kogukonna täisväärtuslike liikmetena.

See vanem daam, kellega rääkisin oli mures järgneva põlvkonna pärast. Alkoholi muret pole nii tema kui minu suguvõsas praegu ja ometi oli tal küsimus, miks on nii palju alkoholipoode ja miks asuvad nad koolide juures. Kui asjast edasi mõelda siis tekib mul üldse küsimus, miks on alkoholi monopol erakätes kui see toob suurt tulu ja riiklikult juhituna võiks raha laste huvihariduseks kasutada selle asemel, et  joodikuid ravida ja teiseks kellaaegade ja müügikohtade määramine. Muide joomine tekib ka täiskasvanute seas sellest, et teha pole midagi. Korteris elav mees, kui seal kõik korras, mida peaks tegema peale teleri vaatamise, kui raha vähe? Iga hobi on kallim kui viinapudel ja nii ta ostab siis pudeli. Kus on kohad, et lähed teed lõbu pärast puutööd, metallitööd mängid mõttemänge ilma rahata? Mina sellist avaliku kohta ei tea. Küsimus jääb ja lahendusi peab hakkama kiiresti otsima kasvõi kogukonna siseselt.