Kuidas juhtub nii, et tavalised asjad imeks muutuvad?
Ilmselt kui neid asju saada pole.
Enne Eesti taasiseseisvumist, nõukaajal oli ime kui said poest kogematta kätte (lausa naerma ajab) bulgaaria rohelise herne konservpurgi või assortiikompoti konservi jpm. täiesti tavalist igapäeva kaupa. Alles aasta tagasi avastasin, et olin selle päris unustanud, et siis oli see ime. Siis oli palju igapäevaseid asju ime staatuses.
Õnneks oli inimeste valmidus sellest välja tulla nii suur, et kui ainult väike võimalus tekkis, (enam polnud majaomanik riigivaenlane) hakkas sündima imesid igas Nõmme aias. Iga päev mööda tänavaid käies võisid avastada, et siin ja seal on tekkinud uus veranda või kerkis vana ja koleda maja asemel uus ja räämas nõukaaegseid koledaid aedu asuti uute omapäraste vastu vahetama. Minu isa, kes korralikku aeda ehitas sai kõigilt näägutada, et mis kaitseala ta rajab, tegi korraliku võrkaia, tolle aja kohta liiga mõistliku. Praegu ringi vaadates polegi see enam ime. 20 aastaga on ära harjutud paljude asjadega. Olles neid mitmeid imesid üle elanud tundus mulle kummaline inimeste reaktsioon minu kujutlusele eelmises artiklis, toimivast väikelinnas. Olen ise väiksemas linnas Prantsusmaal mõnda aega elanud, no imeline oli. Unistada ju võib, arvas nii mõnigi, kellega rääkinud olen.
Kui asjadest näitlikult rääkida siis pange tähele kuidas poliitikud tegutsevad. Näljasele leivatüki ulatanud inimene tundub lausa inglina aga mis siis kui see nn. ingel ongi see, kes teid tegelikult näljas hoiab ja kui temal on teid vaja siis ulatab ta leivatüki ...
Umbes sama on lugu Nõmme keskväljakuga. Olles harjunud Nõmmel selle igavusega ei usu keegi, et siin võiks olla ilus, lõbus, mõnus ja tore olemise koht, kust ei pea kesklinna sõitma, sest kõik on koha peal olemas ja elu - lõbustuste - kultuuri- keskkond loodud. Kas sellise keskuse sünd oleks ime või on lihtsalt kellegi tegemata töö ära tegemine?
Nõmme on aedlinn, kus on väikesed pargid, mis võiksid olla nagu imed, ilusad aga mida näeme? Hea, et purskaevud taastati aga seda aastaid tagasi ja edasi on seisnud kõik samamoodi.
Naise skulptuur kesk Nõmmet ajab mind alati naerma peale seda kui kuulsin, et see on emale pühendatud. Praegu näen ma seal küll ühte mahajäetud naist või kõige enam aednikku, sest kui ema siis, kus on need lapsukesed seal ümber, üks, kes purskaevu ääres vees mängimas, teine kuskil pargi serval jalgu kõigutamas kolmas pingi all autoga mängimas ja veel, kas teie käest küsiti, tahate te seda skulptuuri siia või hoopis mingit muud tänapäeva põnevat tehnikat arvestades uut tehnikaimet? Mina tahaksin, et enne küsitaks ja ausalt.
Mina seal ema ei taju aga midagi tehti ja minu meelest jäeti pooleli. Oleks see ime kui täiendataks nii, et ideest aru saaks ja hea idee saaks algmõtte tagasi ja pargid jälle korda?
Jõulukuusk on üldse nagu absurdikomöödia. Naerma ajas see kui omal ajal vist üle 2 meetri pikkune linnaosa vanem käis mingi räsida saanud poole meetrise kuusehakatise peal süütamas Nõmme linnaosa jõuluküünalt. Kas selliste asjade ümber korraldamine oleks ime? Arvan, et oleks loomulik.
Nii me arutamegi omi asju isekeskis.
Olen kohanud inimesi, kes ütlevad, et neid poliitika neid ei huvita, saamata aru, et ka see kas minna vanni või dušši alla on poliitika. Need on meie valikud, mida me tahame. Meie valik on, kas tahame kohalikku inimest, kes midagi asjadest teab on mingilgi linnaosa puudutava teemaga kursis ja teab, mida peab tegema. Meie valik on, kas linnaosa ise otsustab oma rahade kasutamise üle, kuhu, millal jne.
Teil on valima minnes võimalus valida, eriti kohaliku elu tasandil, kes teie asju koha peal ajab ja selle pärast peab valima minema igaüks, et omada õigust pärast protestida kui pole nii nagu räägiti ja lubati. Valima minematta jätmine tähendab jälle tunnistada teiste valikuid ja ennast kõigi tuulte räsida jätta. Kui enamuse saavutavad need, kes midagi muuta ei taha siis meie paar vastuhäält ei saavuta midagi. Meid peab saama rohkem.
Mina otsustasin kandideerida, Viktoria Lukats 874 Nõmmel, valimisringkond nr 6, just seetõttu, et jälle oleme arutamas asju sõprade seltsis, kus probleeme tihti püstitatakse aga lahendust kodulaua taga ei leia. Järelikult peab kogukond ühinema ja valima tulija peab mõistma, et asi sellega ei lõppe, vaid te peate ise oma kodu paremaks muutmiseks kaasa lööma ja jõuliselt märku andma, et tahate teistsugust keskkonda ja seda mitte ainult Nõmmel vaid üle Eesti.
Imede loomine on meie endi käes! Tuletan meelde raamatut Aleksander Grini "Purpurpunased purjed," kus see eriti hästi välja tuli.
Soovin teile häid valikuid. Sellest sõltub teie laste ja meie riigi elu. Imed on meie teha.
