Oh kombeid, oh aegu!

Teatrikuu sai just mööda ja kõik toimunu jääb ajalukku.

 Jagatud on auhinnad aga hinge jääb kripeldama küsimus, kas me nii kõrgelt haritud ja kultuursed inimesed mõistame ikka, mis on millal kohane? 

Väga huvitav etendus oli teatri auhindade jagamise gaalal ja samas masendav Eesti Vabariigi aastapäeval. Need olid nagu öö ja päev.

Räägiks veel korra kavast vabariigi sünnipäeval ja mida sellest oodatakse.

Ma ei tea, kas No99 teatriinimesed tahtsid eesti rahvale kohta kätte näidata ja pakkuda nn elitaarset kunsti selleks, et inimesed tunneksid ennast rumalatena või oli asi hoopis vastupidi. 

Üks seltskond ei saanud aru, millisele üritusele ta esinema tuleb? 

Asi pole ju ainult rahas.

Oma sünnipäevale ei kutsu me inimesi, kes ei oska käituda. Me ei taha rikkuda kõigi külaliste tuju. Me ei räägi sünnipäevadel halbadest asjadest ja õnnetustest, sest me tahame veidigi lõbutseda ja hingata ning rõõmu tunda, et oleme olemas, oma inimestest sellest, et meil on ka mõttekaaslasi ja sõpru.

 Oleks ju õige veider kui hakkaksime sel ajal aastat kokku võtma rääkima kõigist ebaõnnestumistest jne, mis meeleolu siis tekkiks ja siis hakkaks küllatulnutele sõnu peale lugema, mis hästi ja mis halvasti nende tegemistes meie arvates. 

Me tuleme kokku, et veidi oma igapäeva rutiinist välja tulla rõõmustada koguda jõudu järgnevateks päevadeks.

Vabariigi aastapäeval püütakse eelnevalt seda meeleolu luua läbi auhindade ja teenetemärkide jagamise ja siis äkki viimasel kõige pidulikumal õhtuhetkel valatakse meid üle solgiga.Näidatakse näpuga , et vaadake millised tegelikult olete kuigi ka see on ühe seltskonna subjektiivne arvamus.

Millegipärast järgitakse riietuses hoolega etiketti, samas esitatav kava riigi aastapäeval nagu mingit etiketti järgima ei pea.Omal ajalöeldi ikka , et viisakas seltskonnas ei räägita poliitikast ja rahast. Miks võib vabariigi sünnipäev olla äkki teistmoodi üritus aga mitte lihtsalt rõõmupidu koos heade asjade meenutamiseta.

Ka presidendi kõnest oodatakse, et ta kellelegi ära paneb ja seda sünnipäeval!

Selleks on ju hoopis teine aeg ja koht. Õige on siis rääkida saavutustest. Miks oodatakse midagi muud? 

Väga loodan, et tulevikus ei näe me enam selliseid etendusi, mis oma üleolevas toonis külalisi ja kogu rahvast alandada püüavad ja väliskülalistele ammugi arusaamatuks jäävad. 

Ei pea inimesed pidulauas lugema mingeid tingmärke ja vihjeid ehk peaksime ikka kinni elementaarsest viisakusest ja etiketist ka neis asjades ning õpiks ka lihtsalt rõõmustama.